Virtuaaltuur ja HDR fotograafia – et näeks ka aknast välja

Virtuaaltuur ja HDR fotograafia – et näeks ka aknast välja

Kui sa päikeselisel päeval aknast välja vaatad, näed sa suurepäraselt nii väljas kasvavaid puid kui ka hämaras toas olevat. Kui sa aga nüüd sedasama vaadet oma fotokaameraga pildistad, näed sa tõenäoliselt, et aknast väljas olev hästi valgustatud õu on hästi näha. Aken ise, seda ümbritsev sein ja kogu hämaras toas olev on aga täiesti pime.

Tavaliselt arvatakse, et sellise foto põhjuseks on pildistaja enese oskamatus. Nii see reeglina siiski ei ole. Vaadake – fotokaamerad lihtsalt ei ole võimelised jäädvustama kõrge kontrastsusega kaadreid samamoodi, nagu meie silmad neid näevad. Kõrge kontrastsusega kaadrite all mõtlen ma selliseid, kus jäävad ühtekokku pildile nii väga eredad-heledad kui ka väga tumedad alad. Kõige tavalisemad näited sellistest kaadritest ongi näiteks päikesetõusud, tume metsaviirg heleda taeva taustal või aknast-välja vaated.

Avar vaade aknast välja nõuab, et ka ankast väljas olev ala oleks ilusti näha. Kahjuks on siis fuajee täiesti tume ehk alasäris. 

Kui seame kaamera säriparameetrid nii, et fuajee oleks kenasti säritatud, muutub jälle väline ala liiga heledaks. Ilma HDR fotograafiata oleks see antud olukorras parim lahendus.

Pildistaja peab aru saama, et selliseid kõrge kontrastsusega kaadreid ei olegi võimalik pildistada nõnda, et fotole jääksid detailid ja värvid nii heledatest kui ka tumedatest aladest. Sellises olukorras peab pildistaja valima, kas ta soovib fotole jätta heledaid alasid (ja leppima sellega, et hämaramad osad jäävad alasärisse ehk täiesti tumedaks) või tumedaid alasid (ja leppima sellega, et heledad alad jäävad ülesärisse ehk täiesti mustaks).

Virtuaaltuur ja HDR fotograafia

Virtuaaltuuri vaatepunkti aluseks on üks suur panoraamfoto ehk sfääriline panoraam, mille peale jääb kogu ümbritsev 360 – 180 kraadi ulatuses. Sellise pildi peale jääb tihti heledaid ja tumedaid alasid – olukordades, kus lisaks siseruumile on oluline ka aknast-välja vaade, ei saa aga panoraamfotograaf jätta üht ala tuledaks või teist valgeks. Ühtmoodi korrektselt peavad olema näha nii heledad kui ka tumedad alad – täpselt nagu palja silmagagi. Nagu ülal kirjutasin, siis fotokaamerad seda ju ei võimalda. Siin tulebki appi HDR-fotograafia.

HDR fotograafiaga pildistame ühest kaadrist mitu säritust ja liidame need pärast kokku üheks fotoks, milles on hästi näha nii heledad kui ka tumedad alad. Vaata Dorpati konverentsikeskuse tuuri siit.

HDR foto (inglise keeles High Dynamic Range), on laia dünaamilise ulatusega foto. See on fotoformaat, mis võimeline endas hoidma mitmeid kümneid kordi enam heledusinfot ja kogu mõeldavat värvusinfot ilma erinevate värviruumide kitsendusteta.

HDR foto tegemiseks pildistab fotograaf ühest kaadrist 3, 5, 7 või veel rohkem erineva heledusastmega fotot. Need fotod liidetakse pärast spetsiaalses HDR-fototöötlusprogrammiks üheks, suure dünaamilise ulatusega fotoks. Tavaliselt on see foto nn OpenEXR formaadis, laiendiga .exr, aga leidub ka teisi formaate. Selline HDR foto kannab endas määratult palju infot heleduse ja värvuse kohta. Inimese silm suudab eristada 14 heledusastet, HDR foto võib aga sisaldada 16, 23 või veel enamgi heledusastet.

Muidugi ei ole meie arvutite ekraanid võimelised sellist pilti kuvama. Seetõttu tuleb selline HDR foto töödelda meie monitoridele sobivaks. Seda töötlusprotsessi nimetatakse inglise keeles “Tone Mapping” ning selle käigus muudetakse pilti nõnda, et tumedamad alad oleksid heledamad ja heledamad samas tumedamad. Tone Mapping on üsnagi loominguline protsess. Selle käigus võib algsest HDR fotost välja “küpsetada” ka päris sürrealistlikke fotosid – algajad HDR-huvilised tavaliselt seda teevad, ning seetõttu arvataksegi, et HDR-fotod ongi sellised. Tegelikult ei ole. Need sürrealistlikud taiesed on lihtsalt kellegi representatsioon või nägemus HDR failist. Virtuaalse tuuri jaoks “Tone Mapitud” HDR fail näeb välja selline, et tavavaataja ei saa arugi, et see on HDR foto. Selle asemel märkab ta ilusaid värve ja ahhetamapanevat detailsust. Need kaks omadust on HDR-fotograafia kõrvalhüved. Lisaks ülal kirjutatud heledusele-tumedusele.

Kogu 180 x 360 kraadise vaatevälja katmiseks ei piisa loomulikult ühest kaadrist. Fotograaf liigutab kaamerat ringiratast ja üles-alla ning pildistab palju kaadreid nii, et need kataksid kogu sfääri. Tuur.ee keskmine standard on 18 kaadrit ehk fotot ühe vaatepunkti peale. Kui tegemist on HDR panoraamiga, siis peab fotograaf pildistama igaühest sellisest kaadrist veel keskmiselt 5 erineva heledusastmega fotot. Seega tuleb ühe sfäärilise HDR panoraami jaoks pildistada 5×18=90 fotot. Kontrastsemate kaadrite jaoks 7×18=126 fotot.

Need 90 fotot tuleb seejärel fototöötlusprogrammis üheks terviklikuks fotoks kokku nõeluda. Pole just vaja väga palju ette kujutada, et aru saada, kuivõrd kõrged nõudmised esitab selline 90 foto üheaegne live’ is muutmine arvutile ning kuivõrd palju aega see nõuab järeltöötlust teostavalt fotograafilt. Tuntud HDR panoraamfotograaf Christian Bloch on öelnud, et “Sfääriline HDR panoraamfotograafia on tehniliselt kõige keerulisem asi, mida fotokaameraga üleüldse teha võib”. Tulemused on aga seda väärt.

 

0 kommentaari

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*